07.07.2013 Esimesed sammud ei teinud haiget. Need olid need järgmised, need tulevad. Need tegid haiget. Ilmselt olin esimestes sammudes veel eufoorias, isegi mõtlemata mis seisundis ma olin olnud. Need esimesed hetked tundsin et olen kõrgustes. Noil hetkil olin unustanud kõik muu, eesmärgiks oli ainult edasi kõndida. Samm sammu järel, ilma sellele mõtlemata. Ärkasin üles 2 päeva hiljem. Kõik oli valge ja ma olin peaaegu kindel, et see pole mitte palat, vaid juba taevavalgus. Kõik tundus nii hägune, nii valge, nii ebamaine. Ainuke asi mida ma tundsin kohe, oli lai naeratus mu näol. Seda selle pärast, et nägu tõmbas kergelt krampi juba. Ma palju, ausalt öeldes, sellest hetkest ei mäleta. Sina, emm, mingid hääled. Ilmselt ikka nuhtlesid mind, sest sinu toon tundus kuidagi noomiv. Kell oli olnud kaks. See on see eelmine asi mida mäletan enne kõike seda. See ümmargune sihverplaat mu vasakul käel näitas selgelt: pikk osuti otse üleval ning väiksem kella kahes. Ta ei näidanud kella kahte, sest numbrid sellelt kellalt puudusid. Aeg, on ju alati olnud suhteline... Ma astusin kiirel sammul, läbi pargi ja seda sama tänavat alla poole, edasi mere äärde. Siis ma seisatasin, sest nagu kuulsin midagi. Viskasin pilgu üle õla, kesklinna poole. Ning siis käiski see. Järsku olin õhus, vaatasin ja imestasin kuidas taevas nii sinine on täna on. Nüüd istun ma ikka veel ratastoolis. Kaks kuud on möödas. Valud.. ära nende kohta küsi. See on piin. Kuid arstid ütlesid, et esimesed viis kuud ongi kõige jubedamad. Olen õppinud enesevalitsust. Morfiinilaksu all on kerge kõndima minna. Kuid need valud mis sellel järgnevad järgmised nädal aega.. Nagu prooviksid sünnitada selgroost ja põlvedest ning igast rakust mis sul kehas on. Ja tol hetkel tundub, nagu neid rakke oleks topelt. Nii et nüüd, olen rahul ratastoolig ringi sõitma. Need jalutushetked, mida mul mõnel korral on olnud, annavad isegi kõige selle valu kiuste mõista, et ma kõnnin jälle üks päev. Ja suuremate valudeta, ma loodan. Tänase päevani polegi kindel, kes kõik selle taga oli. Kas ikka veel need vene punased, kes ei ole andestanud meile ikka veel pärast kõiki neid aastaid. Lenin, sa olid lits! Ja see et sa ennast oksa tõmbasid 23ndal aastal kui valgete väed Samaaras olid ümber piiranud.. Jah, luure oli meil alati arenenud. Käsilasi oli meil ju alati igal pool. Ning sinu, mõttetu punases, üles leidmine ei olnud raske. Revolutsioon sööb omad lapsed. Aega võttis, aga me õgisime sinu. Tükk tüki haaval tõmbasime sind tuhandeks tükiks. Su keha tol neljapäeval panime nööriga hobuse otsa ning saatsime Moskva poole teele. Nädala pärast jõudis kolmas hobune kohale. Sina, sinust oli järgi jäänud ainult vasakust jalast kuni põlveni mädanev ront. Mai lõpu kuumad päevad ning ikka veel mudased teed ei teinud sulle ka erandit. Sa ei olnud saadetud jumala poolt, vaid saatan isiklikult. Ja meie, saatsime sind tagasi. Kõigest sellest on möödas nüüd kakskümmend, kakskümmendviis aastat? Aga neid punaröövleid leidub ikka siin ja seal pool Uuraleid. Mina teid ei karda. Pole kunagi kartnud. See, et ma siin ratastoolis olen, ei tähenda et te oleks midagi saavutanud. Teie elud on sama mõttetud kui herilase peer. Teie nii öelda ideoloogia on hukule määratud päevast millal see sündis. Ma tunnistan üles, minu käed on verised. Ja ma olen uhke selle üle. Neid medaleid ei saanud ma mitte nalja pärast. Igaüks teist, keda ma kohtasin, kelle jaoks mina olin viimane nägu enne kui igaveseks ajaks sulgesite silmad, valisite ise oma tee. Ja sellele vägivallale pidime me punkti panema. Põrandaalused.. jah... nüüd olete kõik, põrandaalused. Lausa nii palju et kaugel seal mulla all, põranda all... Te ei mõistnud. Elu lihtsaid tõdesid. Vabadust ei saa purki tagasi panna. Kui vabadus on valla pääsenud, ei hoia kinni temast enam ükski käsi, relv ega dünamiidi pakike. See siin, see väike riik kus elan, ei omanud tähtsust teile. Vaata, seal Uuralite taga maad ju kui palju! Ja miks sina, Lenin, tahtsid ära võtta meilt seda vähekest mis meil oli? Jah, rahule pidime too kord alla kirjutama. Talvised olud ei olnud sõjapidamiseks kõige soodsamad just ilma poolest. Uus kevadine pealetung tabas teid seal teisel pool piir ootamatult. Petrogradi võtmine, soomlased omalt poolt võtsid Arhangelski ja Valge mere.. Te olite pihtide vahel. Ja punased, koolsid kui kärbsed. Valgetega tegime rahu juba ammu. Lubasime suuremeelselt meie luureaparatuuri kasutada. Ja nii, küla külalt, linn linnalt keerasime kraanid ikka rohkem kinni, iga päev valasime teie verd. Teie nägite tõesti mis värvi te olete.. Ja selle üle on mul hea meel. Kahekümneteisel aastal kirjutasime Tartus alla järgmise lepingu. Mina istusin too kord ka laua ääres. Oli augustikuu kahekümnes päev. Kuigi palju asju olen unustanud, seda päeva ei unusta ma kunagi. Päike paistis, linnud ikka veel hilissuviselt laulsid puude otsas. Ja sellest päevast alates said nad lennata kaugemale, ida poole. Vabalt. Sinna, kus uued piirid meid leidsid. Mäletan et mõtlesin: nüüd on meil maad, meil on metsa, meil on järvi. Veel on vaja puhastada punasest katkust külasid. Kes veel järgi on jäänud... Kuid seda ma teen hea meelega, isamaa ilu hoides.
Posted on: Sun, 07 Jul 2013 13:05:07 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015