Enamuse ajast oma elus pühendume me oma tööle. Teenime raha. Töötame. Hommikust õhtuni, õhtust hommikuni, ööpäev läbi. Kuidas keegi. Töötunnid aina kasvavad. 200, 300, 400 tundi kuus. Palju? On jah. Järgmine kuu teen vähem. Tõesti. 400 asemel on 368. On ju vähem... Kuid ühel hetkel tuleb aru saada, et nii ei saa. Tuleb paika panna prioriteedid. Ühel hetkel tahad sa, et sul oleks kodu. Sinu isiklik tagala. Kindlus. Koht, kus paned ukse kinni ja kogu maailma pahn jääb selja taha. Sa tahad olla koos oma perega. Aga sul ju on pere? Kuhu see jäi? Kuhu jäi sinu kodus rõkkav naer ja õnnelik kaasa ja õhtusöögid? Kuhu on jäänud ühised väljaskäimised? Kes need ära võttis? Töö. Pole midagi enam. Kuid me vajame seda. Hellust. Hoolivust. Armastust. Naeru. Murevabasid õhtuid koos oma kallimaga ja oma lastega. Kui sa saad sellest aru veel ennem, kui see sul käest libiseb, on kõik korras. Vahel libiseb see sul käest seepärast, et juba ennem on mõrad sees olnud. Ja nüüd lihtsalt tulevad need enam esile. Suurenevad. Seni, kuni sein kokku kukub. Seda enam samast materjalist üles ei ehita. Alati ei ole mõtetki. Kuid kui sa saad uue võimaluse, uue inimesega, siis ära riku seda uuesti ära. Ehk nüüd on aeg prioriteedid paika panna? Me vajame enda kõrvale inimest. Ei, muidugi ei ole see nüüd eluliselt oluline, kuid siiski. Me vajame inimest, keda armastada ja kes armastab meid. Me tahame jagada oma muresid ja rõõme ja valu ja naeru ja nuttu... Olla koos. Elu ei ole kunagi ja kellegi jaoks puhas lust ja lillepidu. Kuid ei saa ka lubada, et töö tapab kõik. Alati on võimalus aega leida. Iseasi, kas seda tahetakse. Kui ei, siis on miljon muud asja ees. Kasvõi 500 töötundi kuus. Ka siis on aeg asjad ümber hinnata. Kui sa ei taha minna enam oma enda koju, kas siis ei oleks mõttekam laiali minna kui ennast töösse matta ja sellega end tappa? Ei ole mõtet olla iseenda vang.
Posted on: Sat, 17 Aug 2013 07:49:29 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015