KIRI ÖÖISTUNGILT 6, 14. november, kell 00.10 Sotsid võtsid 8nda 10-minutile vaheaja ning humoorikas Ratas hüüdis pioneerijuhi häälega puldist: „Oleme tempokalt jõudnud juba 8nda muudatusettepanekuni 402-st!“ Erinevates spetsialistides on juba tundide kaupa tekitanud tõsiseid küsimusi, kes oli see sotsidest töll, kes otsustas hakata Keskerakonna klooniks. Kandidaate on palju, eemalt vaadates on nad kõik väga andekad ja võivad ükskõik millega hakkama saada. Normaalsete inimeste jahmatuseks valitseb aga Keskerakonna keemiajärves aga täielik vaikus, tüübid on kuss nagu isa viina salaja ära joonud tatikad. Välja arvatud muidugi Heimar Lenk, keda Moskva kolleegid tänaseni kutsungiga „Huimar“ mäletavad ning kes aegajalt eelarvepaberitega vehib ja arusaamatul lälinal lärmab nagu käärinud õunu õginud siil. Kuna aga Huimari jutust pole võimalik aru saada, ei pööra keegi talle erilist tähelepanu. Selle eest paistab, et lahkuma hakkab Kadri Simson, töllab teine saalis ringi, mantel seljas, nagu hakkaks ekskursioonile siirduma. Ilmselt läheb Edolfilt juhiseid saama. Oleme Mart Nutiga avastanud vaheaegade käigus ka paratamatu elutõe, mis seisneb äratundmises, et kõik hea on alati liiga kaugel. Selgitan. Kõige lahedam tuba majas on Margus Tsahkna sotsiaalkomisjoni kabiin, kuna selle seina kaunistavad kolm Marko Mäetamme taiest – „Ordinary people“, „Escalator“ ning „Yellow Rubberboots man“, kõik 1990ndate keskpaigast. Niipea kui rahuldamata teatripede Saar vaheaja võtab, hakkame Tsahkna toa poole jooksma. Kuna see on maja otsas, jõuatakse Marguse juurde napilt enne, kui tagasi tuleb hakata jooksma – täpselt üheks kiireks napsiks. Mõned raskemad friikla liikmed ei viitsi vastu õhtut aga kunsti pärast sporti teha, nii et staap tuleb lähemale kolida, nimelt puhveti taharuumi. Teel sinna võib kohata Andres Anveltit, sedapuhku peldikus. „Tead“, ütles Andres usalduslikult, „tõmbasin kõik jalalihased ära. Kodus sealjuures. Alles neljandat päeva tõmban ilma karguta ringi“. Veensin Andrest, et see on äärmiselt rumal ning lühinägelik tegu. „Mõtle nüüd ise“, õpetasin teda kraanikausi juures, „mõtle, kuidas karguga inimest armastatakse. Kõigil on temast kahju, ta mõjub adekvaatselt ning võimsalt“. Anvelt vaatas mind vildaka näoga. „Veel parem“, jätkasin, „on võtta eeskuju sellest, mis Švejkis tehti ja süstida naha alla petrooleumi. Mõtle kui veenev: sa ilmud koridori nurga tagant tagant välja, lähened aeglaselt oiates, jalg on all must nagu neegril, aga lumivalge kark sätendab kangelaslikult, mis annab ärku, et sotsid ei alistu.“ Andres jäi mõttesse ning läks siis kuhugi minema, loodetavasti mõtet üles kirjutama. Ehk tehakse Indrek Saarele petrooleumisüst lähimas tulevikus ära.
Posted on: Wed, 13 Nov 2013 22:10:44 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015