Kuna delfi on juba suutnud tõe varjamiseks kustudada artikli teemal: Langi poolt vallandatud muusikanõuniku kiri: Olin ministrile ebamugav ega nõustunud sisuliste rumalustega Siis kõigile soovijaile selle krjutise sõnasõnaline koopia. Kultuuriminister Rein Lang lasi lahti muusikanõunik Siiri Siimeri, kes polnud ministeeriumis töötanud aastatki. Endine nõunik avab vallandamise tagamaid. Selle kirjatüki tegin ma olude sunnil minu lahkumise tagamaade valgustamiseks. Kuna olen näinud mõningaid [kultuuriministeeriumi kantsler Paavo] Nõgese ja Langi vastuseid institutsioonide ja lihtsalt inimeste pöördumistele minu kaitseks ja kuna juhtkonna vastused mulle väga ühemõtteliselt ebaadekvaatset varju heidavad ja süüdistavad mind ametnikuna mittehakkamasaamises, siis minu kohustus muusikavaldkonna ees on rääkida sellest, mis aasta jooksul toimunud on ja kuidas jõuti sinna, kus praegu oleme. Ma pole ametniku tüüpi ametnik ja on paberimajandust, mis mulle sobib vähem, kui sisuliste asjadega tegelemine, aga see ei tähenda, et ma sellega hakkama ei saaks. Pärast mõningast järelemõtlemist arvan, et sisunõunik ei peagi mingit kindlat ametnikutüüpi olema. Mind võidaks süüdistada erimeelsustes, pimesi mitteallumises, aga mitte mittehakkamasaamises. Ma tahan, et muusikavaldkond teaks, mida ma sel aastal veel olen teinud peale juhtkonna väidetava mittekorrektse ametnikuksolemise. Minu süüdistamine on selles mõttes otsitud põhjus, kuna mõningate hilinemiste ja lepingudraftide vigade ning muu seesuguse pärast kedagi minema ei suunata. Eriti kui kantsler ütleb, et olen visionäär, tunnen valdkonda väga hästi, saan valdkonnaga hakkama ja asekantsler saadab kirja, kus on seisukohal, et: - Esiteks oled sa muusikavaldkonna väga hea asjatundja. Sa tõesti tunned asja, mitte ainult ei tunne, vaid tunnetad valdkonnas toimuvat. Ja selles osas pole mul olnud kordagi kahtlust. - Teiseks, nagu oled näinud ka kindlasti meie osakonna suhtumisest, oled olnud hea meeskonnavaimu hoidja - hea huumorimeele ja otsese ütlemisega. Seda jääb osakond kindlasti taga igatsema. Pigem on see ikkagi otsitud põhjus ja ühtlasi mind kahjustav ning pahatahtlik. See, millest mul puudu on jäänud, on kannatlikkus teha asju, mida mul tegelikult pole aegagi teha ja mida saaks vabalt aidata teha referent, kui tal oleks vastav korraldus juhtkonnalt. Mind paluti lahkuda Ragnar Siili esildise põhjal - ma jäin hiljaks mõnele tema või kantsleri koosolekule, mõningate tabelite esitamisega, ei võtnud välja õigel ajal omi puhkusepäevi, ei täitnud mõningatel kuudel õigeaegselt hasartmängumaksu tabelit, kus ma polnud ainus hilineja, lepingudraftides puudusid järjekorra numbrid, mõned elemendid lepingutest oleksid pidanud olema rohkem keskel ja ma ütleksin muud nipetnäpet, millest ei varisenud ei kultuur ega riik. Ma kahjuks andsin ise lihtsalt hea ettekäände, kuna ei jõudnud kõikide asjadega ajaliselt võrdselt tegelda. Minu suhtlemine Ragnar Siiliga algas väga lootusrikkalt. Ragnar on tegelikult tark, aga vastuolud ilmnesid esiteks isikuomadustes, milleks kõige häirivamad olid demagoogilisus, kahepalgelisus ja argus. Usalduslikku suhtlust segasid ka tema tegevuse ebamäärased või arusaamatud eesmärgid sisulise osakonnajuhatajana ning tema sisuline ebakompetentsus kaunite kunstide asekantslerina, tal olid teadmised lihtsalt millestki üldiselt, aga ta arvas teadvat paljustki. Nõustada oli teda muusikanõunikuna väga raske, sest kuna ta ise arvas kõike teadvat ja oli ministriga kõik läbi arutanud, kes ka kõike teadis, siis koostöö polnud tõesti enam alates märtsist kuigi tulemuslik. Muusikavaldkonnas oli tal palju seisukohti ning alati olid tal viidata nimetutele muusikutele, kes arvasid midagi muud, kui mina. See ebamäärasus oli omane kogu juhtkonnale. Neil oli väga tihti kusagil paar nimetut inimest illustreerimiseks võtta, kes teavad, mis on õige ja kes omavad arvestatavat kaalu kogu valdkonnas ning on nimetutena nende jaoks arvamusliidrid. Kui ma siiski arvasin, et olen suuteline kõik vastuolud seljataha jätma ja pakkusin Ragnar Siilile alustamist uuelt lehelt, siis oli tema see, kes vastas, et ta ei näe minuga edasiseks koostööks mingit võimalust, ma kas teen ise lahkumisavalduse või see lahkumine tehakse asutuse poolt. Aga ei saa öelda, et ma ei oleks vähemalt püüdnud. Me võime rääkida erimeelsustest minu ja juhtkonna vahel, aga öelda mulle, et ma peaksin lahkuma, sest ma pole ametnik, kes oma tööga hakkama saaks, pole adekvaatne põhjus. Kantsler lõpetab mu töösuhte sõnadega, et ei asekantsler ega minister pole nõus minuga koostööd jätkama, sest ma ei olevat suutnud täita mõningaid bürokraatlikke kohustusi ning vajaliku asjaajamisega toime tulla (see lause pärit ühest ministri vastusest erapäringule minu lahkumise kohta muusikanõuniku kohalt) ja et otsustagu ja toogu ma oma avaldus, kui ma selle ikka ise teen, kella kaheks. Tõenäoliselt ongi sisunõunik see, kes suudab paljud asjad alla neelata ja alluda, sest nagu Ragnar Siil minult küsis: „Kas sa arvad, et teised nõunikud ei tahaks, et see või teine asi oleks teistmoodi? Kas sa arvad, et nemad ei pea alla neelama paljutki? Nad suruvad oma tunded alla ja töötavad edasi.“ Selline lause peaks tekitama küll lõhe minu ja teiste sisunõunike vahel, mida tema kui osakonnajuhataja, kes töötab peale paberite ka ühtlasi inimestega, teha ei tohiks. Veidi intrigaanlik isegi. Sissejuhatuseks minu tööaastale Ma tulin muusikanõunikuks teadmisega, et kultuuriministeerium on kultuuri- ja nende inimeste tarbeks, kes kultuuri teevad. Praegu pole ma enam selles nii veendunud. Kaugelt tunduvad alati asjad lihtsad. Ka mina ei teadnud, mis probleemid ja tõelised küsimused valdkonnas ja ministeeriumis tegelikult on. Ma olen aasta jooksul väga palju omi seisukohti ja arusaamisi pidanud muutma. Ka eelmiste muusikanõunike jõudluste ja valikute osas. Mõne kuuga sain ma aru, - et minu tegevus valdkonnaga peab algama dialoogist. Valdkonda tuleb kuulata, nendega tuleb rääkida ja neid ei tohi arutamistest, veel vähe otsustamistest kõrvale jätta. - et muusikud peavad hakkama iseendi eest seisma, nad sõltuvad liialt sellest, kes on nõunik või minister. Oleks hea, kui panustataks rohkem meediale, nii kirjutavale, kuulatavale, näidatavale. See, mis meil avalikkusele öelda on, peaks olema professionaalne, arusaadav, lihtne ja lühike. - et väga tähtis on valdkonnas erategijate osa: nii kollektiivid, kontserdikorraldajad kui festivalitegijad. Neid on palju ja see on meie muusikaelu suur arvestatav ja sõltumatu jõud. See jõud peab vaid ise uskuma, et ta jõud on. - Et tähtis on muusikaharidus, millesse kultuuriministeerium tegelikult sekkuda ei saa. Me saame ainult vastu võtta need täiskasvanud muusikategijad, kelle kujunemises ei saa me osaleda. Mul oli plaanis alustada ka dialoogi haridusministeeriumiga jõudude ühendamise osas, millena ma kahjuks ei jõudnud. Ma jõudsin vaid erinevate lastekoolide erinevate olukordade kaardistamiseni. - Ja palju muid asju, millest kirjutan allpool või siis milleni ei jõudnudki Siiri Siimeri tööaasta kultuuriministeeriumis 29.06.12-10.06.13 ehk lugu sellest, kuidas ma pärast seitset kuud tööd kultuuriministeeriumis ootamatult ilmnenult enam ei saanud hakkama ametnikutööga. Mõningate suuremate ja olulisemate protsesside lühikirjeldus, milles osalesin lisaks igapäevatööle. ALGUS. Pool aastat. 1. Suvi 2012. Minister soovis ehitada Muusikamaja, mitte loomulikult lähimas tulevikus, aga ühel päeval lähitulevikus. Ta arvas, et 30 miljonist, isegi 25 piisaks. Tegi mulle ülesandeks süveneda teemasse ja otsida võimalikult palju erinevaid muusikamaju maailmas koos hindade ja tegevustega nendes majades. See, mis asutusega kavatseme täita Muusikamaja ja kuhu on see planeeritud, polnud tema jaoks sel hetkel oluline. Ka ei olnud oluline mu väide, et nii väikese rahaga me korraliku akustikaga saali selles planeeritavas muusikamajas ei saa. Veel vähem oli oluline väide, et meil on pooleli EMTA kammersaal ja kolme kooli ühinemisega seotud küsimuse all olev saal. Mul oli pragmaatiline mõte, et teeks valmis enne selle, mis on juba ühte või teistpidi töös. Riigil tervikuna pole mõtet oma ressursse raisata. Täit selgust ma sellest uitmõttest ei saanud. Lootsin, et jääbki uitmõtteks. Selle uuringu erinevate muusikamajade kohta ma muidugi tegin. See mõte jäi sel hetkel küll pooleli, aga pärast minu lahkumist võib taas kõne alla tulla. 2. Eesti Filharmoonia Kammerkoori Esper Linnamäe ja dirigent D. Reussi vaheline õiguslik probleem sellest, kellele tegelikult peaks jääma erinevate projektide käikulaskmise osas viimane sõna. Ehk siis kas vastutab see, kes vastutab finantsiliselt koori toimimise eest või mitte. Selle suutsime me lahendada koos tolleaegse õigusnõuniku- (kes lahkus 2012 aasta lõpus) ja ilma meedia tähelepanuta nii, et keegi otseselt väga palju ei kannatanud. Küllalt pikk ja vaevaline protsess, nõudis diplomaatilist pingutust, pikka kirjavahetust ja kõikidest lepingutest, määrustest, põhikirjadest, seadustikest läbi närimist. 3. Väga pikk loome- ja suhteprotsess seoses oreliehitusega Niguliste kirikusse, millel oli kuidagi palju takistusi, mis pole siiani lõpule jõudinud, aga mis osas ei saa ma ka palju aidata. Loojat (oreliloojat) võid tagant kiirustada, aga see ei pruugi viia tulemuseni, mida on põhjust oodata. Ei vajanud avalikku tähelepanu. 4. Vahepeal heliloomingu programm ja selle arutamine komisjoniga, mis kulges nii nagu paljude muusikutega on alati kulgenud, s.t. arukalt ja kompetentselt asjadele lähenedes. Sellele järgnes, puhtalt ametnikutööna protokoll, käskkirja tegemine ja lepingud. 5. Kontsertklaveri teema. Estonia või Steinway meie esindussaali Eesti Kontserdisse. Millist klaverit vajaksime Estonia Kontserdisaali ja kas vajaksime seda lähitulevikus. Minister soovis ülevaadet, sest talle tundus, et Estonia kontserdisaalis võiks olla Estonia klaver. Jälle üks väga intensiivne pooleteisenädalane suhtlemise- ja läbirääkimise protsess paljude interpreetidega, keda see probleem võiks üldse puudutada. Mitte kellelgi, kaasa arvatud minul, pole ju midagi Estonia vastu, aga rahvusvahelises kontserdielus ei ole Estonia veel oma kohta lavale leidnud ja jõuga meie esindussaali pannes ja pianiste paratamatult sellel esinema sundides, ei leia ka. Aga võib leida nii, et meil on uus Steinway ja siis ka veel Estonia kontsertklaver, kingitusena meie klaverivabrikult. Valikuvõimalus võib palju ära teha. Kõik pianistid leidsid, et uut klaverit vajab Estonia kontserdisaal kohe. Otsest vastust sellele küsimusele ei saanud, aga klaverit veel ei tulnud, ei ühte ega teist 6. Muusikavaldkonna programmi väljatöötamine, kus ma lülitusin protsessi oma tööleasumisega selles majas hetkel, kui asi oli juba Ragnar Siili poolt põhimõtteliselt otsustatud ja Ragnar andis asjadele täiskäigu. Juba siis andis Ragnar mõista, et oleks arukas anda vähematele tegijatele, aga rohkem ja anda väljavalitutele täissumma, mis mulle alguses rohelise ametnikuna tundus mõistlik. Hiljem siiski ilmnes, et muusikavaldkonnaga neid uue programmi arenguid, k.a. kahe programmi kokkupanemist (eraõiguslikud kollektiivid kontserdikorraldajad ja festivalid) korralikult läbi arutatud polnud ja paljutki oli kõigile arusaamatu ja mõnedele ootamatu. Kõike võib teha, aga arvan ikkagi, et ametnik ei saa üksinda otsustada, isegi mitte muusikanõunik, kuidas valdkonnale parem on, ilma neid kaasamata. Kui see oleks juhtunud pool aastat hiljem ja mitte minu kolmandal töökuul, millest kaks oli suvi, oleksin ma teadnud, mida teha ja kuidas käituda. 7. Detsembris oli mul asekantsler Siiliga arenguvestlus, mis võttis kokku minu senise pooleaastase katseaja kultuuriministeeriumis. Ma läbisin testi ja keegi ei märganud ega märkinud, et ma oleksin ametnikuna sobimatu või küündimatu. Ja ometi olin ma seal juba kõike pool aastat teinud. Järgnevad pool aastat Eesti Kontserdi (EK) ja Rahvusooper Estonia kokkupanek. Teema tõusis ootamatult üles novembris ja kestis jaanuari lõpuni. See oli alguses üks väga segane lugu. EK juht helistas mulle ja küsis, kas ma tean midagi sellest EK mineku mõttest avalik-õigusliku rahvusooper Estonia alla. Ma muidugi ei teadnud, helistasin oma otsesele ülemusele Ragnar Siilile ja küsisin, kas tema teab. Tema ka ei teadnud. Jüri Leiten sõitis just sel ajal välis-Eestisse, aga lubas saata mõningaid huvitavaid materjale minu valgustamiseks ja lubasime kokku saada, kui ta tagasi. EK juhile ei saa mitte midagi ette heita, sest ta helistas kultuuriministeeriumi muusikanõunikule, oma esmasele instantsile, kes tal oli Eesti Kontserdi ja ministeeriumi vahel. Ja mina helistasin oma ülemusele ja tegin talle ettepaneku, et ta küsiks ministrilt. Minister loomulikult teadis. Peab ütlema, et paberid, mida mul õnnestus näha (ja miks ma ei pidanud neid muusikanõunikuna nägema ehkki oli vist ikka plaan, et ma neid ei näeks) olid varustatud märkega „konfidentsiaalne“, olid väljatöötatud sisuliselt ülima pealiskaudsusega, aga vormistatud märksa paremini. Suur rõhk sellel, kuidas ja millal kõik toimuma hakkab. Täpne kava, kuidas käitutakse varaga, mida ütleb juriidika, kuidas struktuur, milline on suurasutuse tekkimise ajakava (2014 jaanuariks pidi see olema sündinud). 13 osaleja seas, kes sellest ajurünnaku-kohtumisest osa võtsid, oli ka praegune kantsler Paavo Nõgene. Ma ei hakka siin kirjeldama, mida need leheküljed kõik täpselt sisaldasid. Kokkuvõtvalt tähendas see, et sünnib kahe asutuse asemel üks asutus, milleks lõppkokkuvõttes saaks olema avalik-õiguslik Rahvusfilharmoonia ja kes hakkab suunama ja juhtima lisaks ooperitegevusele ka meie kontserdielu. Juhiks praegune Rahvusooperi direktor, kes on küll väga võimekas juht, aga monopoolsuse seisukohalt ohtlik. Ja ühtlasi pole ka igavene. EK, mis siiani meie maja retoorika järgi oli liiga suur asutus, tehtaks suurendamise abil nö väiksemaks. Retoorika jätkuks veel, et jutu järgi puhastaks uus asutus ka ühtlasi kontserditurgu erategijatele. Ma selle pika, pea kolmekuulise saaga üksikasjadesse ei taha enam tagantjärele süveneda, aga on klassikaline see, et kui mingi asi on salaja teoksil, siis saadakse sellest juba järgmisel päeval teada ja kui ta on konfidentsiaalne, siis sama päeva õhtuks. Üllatavalt paljud teadsid ja ei julgenud kõva häälega rääkida. Sellesse perioodi mahtus muuhulgas väga palju kohtumisi, kõnelusi, arutamisi ja ka hulk kirjavahetust ministriga, kes oli ja jäi seisukohale, et kui avalik-õiguslik institutsioon seda ühinemist tahab, siis ei saa riik sinna kätt ette panna ja sekkuda avalik-õigusliku organisatsiooni tegevusse ja et siis polevat kultuuriministeeriumil midagi teha. Avalik muusikaelu ei olnud vist seda väärt, et sellest teada, veel vähem midagi arutada. Kui selgus, et EK juht sellest ühinemisest vaimustuses polnudki, tuli järgmine mõte, esitada see plaan ooperi nõukogule, las nõukogu otsustab. Ooperi nõukogu tol korral siiski sellist asja ei otsustanud, sest tahtis jääda Rahvusooperi põhitegevuse juurde. See aga ei tähenda, et kui näiteks EK-l endal pärast sihtasutuseks saamist peaks olema sobiv nõukogu, mille kinnitab kultuuriministeerium, kes vaimustuks mõttest see ühinemine ikkagi teoks teha, siis seda ühinemist ei tule. Võib tulla ka siis. Tahan öelda, et jälgige asjade arenguid ja pange tähele märke. Selle huvitava loo kõige vastumeelsem osa oli see, et kellelegi ei tohtinud midagi rääkida, midagi ei tohtinud valdkonnaga arutada ja plaan oli asi lihtsalt ära teha, sest see ei ole mitte kellegi asi, kuidas avalikõiguslik asutus omi plaane teeb, asju ajab ja kes kellega ühineb. EK oli ju vaid ainult riigi oma! Nagu oleks need kaks asutust lihtsalt eraõiguslikud pagariärid, kus pole nende ühinemissoov mitte kellegi teise, kui vaid ainult ühinejate isiklik eraasi. Mina alguses siiski kuuleka ametnikuna mõtlesin, et kui ei tohi sekkuda, siis ei tohi, aga mida aeg edasi ja mida rohkem tekkis neid, kes teadsid ja midagi arvasid, seda rohkem sain aru, et ega päriselt polnud sellest mitte rääkida lihtsalt võimalik, see meenutas liialt ühte teist aega ja riiki minevikust, mitte ehk niivõrd isiklikust kogemusest, kui vanemate kogemusest. 8. Nov 2012.- jaanuar 2013 - KULTUUR 2020 oli täieline segadus. Muusikavaldkond eesotsas Muusikanõukoguga oli eelmisel aastal kaua töötanud dokumendi kallal ja järele jäid sellest vaid ribad, ehk siis mõni sisutühi lause. Hakkasime uuesti küll lisama, küll parendama. Püüdsime eemaldada desorienteerivaid mõtteid, mis tõepoolest ei vasta praegu ega ka lähitulevikus tõele. Kui see just kellegi plaan poleks: Avalik-õiguslik Rahvusooper Estonia loob keskse valdkondliku institutsioonina võimalused kõrgetasemelisest muusikaelust osasaamiseks Eestis ja soodustab Eesti heliloojate ja interpreetide jõudmist rahvusvahelisele areenile. Rahvusooper oli pandud ministeeriumi mõne ametniku poolt kogu muusikaelu keskseks institutsiooniks. Ja seda lauset oli raske sellest dokumendist eemaldada. Ja paar mõtet veel, mille üle sai vaieldud ja muudetud ja lõpuks läks dokument enam-vähem sellisena, millega valdkond lõpuks lihtsalt soostus. Lühidalt, selle dokumendiga oli suur jahmerdamine, aja- ja energiakulu kõigil ja tagantjärele tundub see kõik tühi töö ja vaimu närimine, sest asjaga pole kokkuvõttes keegi päris rahul. 9. Euroopa orkestrite palkade avalikustamise uuring. Jaanuar- veebruar. Kui rääkida minu kui ametniku tööst, siis mulle tehti jaanuari alguses ülesandeks uurida kõikide Euroopa orkestrite peadirigentide ja kunstiliste juhtide palkade ja honoraride avalikustamisega seotut ehk siis mulle tundub, et eeltegeleda avaliku teabe seadusega, infot vajas minister vähemalt 10-15 riigi erinevate orkestrite kohta. Infot oli palju ja erinevates keeltes, kõik ei saanud jaanuari alguses kohe vastata ja esimesel korral polnud minister kuuldavasti selle korjega rahul, sest seal polnud välja toodud erinevate orkestrite käitumiste puhul õiguslikku alust. Ma oleksin võinud küll vastata, et selle õigusliku aluse küsimusega (et mis alusel teatud palku ei avalikustata, näiteks teenistusseaduse, lepingu konfidentsiaalsuse, avaliku teenistuse seaduse jne alusel) võiks tegeleda meie õigusosakond, sest erinevate riikide erinevates keeltes olevate seadustega on küllaltki keeruline toime tulla. Aga ma ei öelnud midagi, kasutasin oma hea sõbra abi, kes tegeleb seadustega ja kes mind selles osas aitas. Ma pean seda heaks memorandumiks, mis lõpuks välja tuli. Hr Nõgene arvas aga, et nõunik, kes on hierarhias kõige lõpus, ei peaks tegelema delegeerimisega, vaid suutma selle ise ära teha. Mina arvan, et delegeerimine on väärt oskus ja absoluutselt kõike teavad väga vähesed inimesed. Meie majas neid ei leidunud. 10. Muusika 2013 valdkonna programm – jaanuar-veebruar (mis eelmisel aastal koosnes kahest programmist: eraõiguslikud kollektiivid/kontserdikorraldajad ja festivalid. See oli kõige teravam ja ebameeldivam üritus kõigile liikmetele, kes programmikomisjonis olid. Komisjoni pean ma väga pädevaks, kellel oli kogu aeg meeles muusikaelu suurem pilt ja kes adusid kvaliteeti, regionaalpoliitikat ja ürituste ning kollektiivide vajadust. Said aru, kui reaalne või ülepaisutatud oli kellegi eelarve. Me käisime kaks korda koos ja mõni päev pärast meie teistkordset otsustamisvooru ja pärast otsuste ministrile presenteerimist teatas Ragnar, et minister ei võtnud meie ettepanekut vastu, sest eesmärk oli anda vähestele, aga palju ehk siis niipalju, kui küsitud. Üldsegi mitte arusaamatu soov, aga selliseid põhimõttelisi muutusi ei saa teha programmi käigus. Aastaid on vähemalt pooltele headele tegijatele jagamine olnud kirjutamata lepe ja põhjendatud ootus ja aastaid on paljud tegijad käsitlenud seda riigipoolse tunnustusena, mis ühtlasi avab ka järgmised uksed toetuste saamiseks. Riigiasutus ei saa tõmmata vaiba peal seisjal vaipa alt. Komisjon leidis, et muutused, kui nad on põhjendatud, on väga head, aga nii suuri muutusi tuleks hakata ette arutama. Asi oleks välja näinud nõnda: 83 taotlejast saavad näiteks vaid 10, või 12. Meil oli jagada 800 000 ja taotleti kokku 1 800 000. Seal oli veel põnevaid juhtkonna soove, mida komisjon lõpuks täitis vaid seetõttu, et olime seal olnud juba pea seitse tundi järjest. Lõppvaatuse korraldas ministeeriumi juhtivametnik, kes ei oleks tohtinud endale lubada seda, et kui kogu tema demagoogiapagas on ammendatud ja komisjon ikka ei kuula, siis tuleb hakata „käsi väänama“ ja rõhuma sellele, et komisjon on vaid soovitusliku iseloomuga ja tegelikult otsustab minister. Me kõik ju teadsime seda, aga sellele rõhumine pärast mitmeid tunde ja päevi tööd oli vastutustundetu ja ajas paljusid vihale. Mis me siis siin pingutasime? Lühidalt, kuidas kõik lõppes, seda te teate, kes te sellest programmist raha saite/ei saanud. Põnev osa oli ka lepingute tegemine nii sel kui järgmisel korral, heliloomingu programmiga. Muidugi on muusikalepinguid ühekorraga alati väga palju. Toon ära ühe jupi kirjavahetusest ja telefonivestlusest: Mina küsin: Kas seda kuidagi nii ei saa teha, et ma ei prindi enne, kui finants-, õigusosakond ja referent on lepingud üle vaadanud, mulle sellest märku andnud, kui mul vaja parandada või ise ära parandanud. Et kui leitakse viga koma, tühiku, punkti või ma ei tea veel millega, siis on jama, kui ühest lepingust tuleb lõpuks iga vea puhul neli väljaprinti. Ragnar vastab: Muidugi on nii võimalik ja nii ongi tavaliselt tehtud. Sina teed valmis, salvestad kettale (kultmini siseketas), nad vaatavad üle ja kui kõik on ok siis sina prindid välja. Ma ei saagi seepärast aru, mis jama teil seal on. Ja tegelikult ei saa ma siiani sellest aru. Mõned teistest osakondadest, kes lepinguteprotsessis tavaliselt ka osalevad, ütlesid, et nad ei näe vigu enne, kui on välja prinditud ja mõnede lepingute puhul ei näinud ka siis, kui oli välja prinditud. Iga järgmise väljaprindiga leiti uus viga, mis eelmises väljaprindis oli jäänud kahesilmavahele 11. Heliloomingu tellimise programm 2013, II osa Selle ma lihtsalt markeerin, et see aprillis toimus. 12. Eesti Muusika Arenduskeskus – eksport, muusika arendus, statistika, põhiasjad, millega EMAK tegeleb. Pikem teema, minu jaoks paljud asjad arusaamatud ja juba eos kivinenud ja vanameelsed. Kõige suurema probleemina nägin seda, et tehke te mida teete, aga kõik asutajaliikmed peaksid olema kaasatud, eriti sellistes suurtes protsessides nagu valdkonna arendamine, statistika põhialuste väljatöötamine, eksport. Seda aga ei tehtud. Ma loodan, et pärast seda, kui ma kõik EMAKi liikmed olin meilide abil kaasanud, toimub ka selles asutuses avalikustamine. Ja kaasa räägivad kõik osalised, mitte väljavalitud. Paljudele on arusaamatu, mis asi on ikka eksport. Mis teeb muusika ekspordiks ja mis mitte. Minu seisukoht on, et kui sa saad välisriigis oma esinemise eest tasu, siis see ongi eksport. Ja kui sa saad kutse heale festivalile, aga pead suure osa peale maksma, siis ei ole. STATISTIKA - vaidlused käisid nädalaid ja pole vist siiani lõppenud. On inimesi, kes arvavad, et meil peaks olema kaks statistikat, makro ja mikrotasandi statistika. Mina arvan, et kõigile peaks olema üks statistika, koondatud ühte kohta ja selle ühe statistika sees me diferentseerime. Lisaks küsimustele, mida me korjata tahame, on ka veel küsimused, mida me sellega teeme, mida ja kuidas analüüsime, kes analüüsib ja mida tahame, et küsitu võimaldaks järeldada. 13. Teatri- ja Muusikamuuseum (TMM) ja Eesti Muusika Infokeskus (EMIK) Kuna ministeeriumis on olnud arusaamatus selles osas, missugune institutsioon mida teeb, siis uuringu tulemusena võib kindlalt väita ja kõigile edastada lühidefinitsiooni: EMIKi ja ETMM erinevus lühidalt *ETMMI põhifunktsiooniks ajaloolise väärtusega säilikute alalhoidmine ja eksponeerimine. *EMIKi põhifunktsiooniks on eesti muusika ja interpreetide ning muusikaelu info kogumine, mõtestamine, tutvustamine ja propageerimine Võtsin selle teema sisse vaid selleks, et Paavo Nõgene minult viimasel kohtumisel, kui ta mul soovitas lahkuda, kuna ei minister ega asekantsler ei näe võimalust minuga koostöö jätkamiseks küsis, et kuidas ma ikka veel pole suutnud saada EMIKi, EMTA ja TMM vahelist koostöölepet, see võiks juba ammu valmis olla. Minu vastus on: See ei ole mingi kiirelt vormistatav üldine koostööleping, sest neil kolmel on omavaheline põhimõtteline arusaamine, usaldus ja kokkulepe, mida üldsõnaliselt pole vaja kirjalikult vormistada. Kuna detailse lepinguga tegeleb vaid Evi Arujärv EMIKust üksinda, siis tema tulem ja sõnum on hetkel ajapuudusel alljärgnev: Detailne koostööleping lõpusirgel, käib kirjeldusformaadi väljatöötamine, kodulehe baasi väljatöötamine, seostamine ja kooskõlastus EMIKi kodulehele, kus info hakkab olema EMIKi kodulehel koos linkidega TMM kodulehele. 14. Muusikakonkursid Lihtsalt markeeringuks, et meil on liiga palju konkursse ja/või neid on ühel aastal liiga palju või on ühele pillile liiga palju. Tulemuseks on, et meil pole nii palju raha, et kõigile jätkuks. On ilmselge, et me ei jõua pidada näiteks kaheksa konkurssi Muusika-aastal 2015 15. EK, ERSO, EFK (kammerkoor), ESTONIA - 2012 aasta tegevuse võrdlev analüüs. Selle ülesande täitmine käis mul tõesti mitte üle jõu, aga üle mõistuse. Samaväärne oleks võrrelda Coca Colat ja Saku õlletehast ja veel mõnda keskmist ja veel väiksemat. Tõepoolest, nad teevad ju kõik muusikat, loomulikult peaks saama võrrelda. Need olid mahukad tegevusaruanded, mida kõik esitasid, mõni 140 leheküljel. Tõenäoliselt taheti midagi muud, aga polnud täpselt selge, mida oleks pidanud analüüsima. Nende asutuste suuruse erinevust, erinevate tegevuste erinevust, eelarve erinevust arvestades, suutsin mina teha võrdleva analüüsi asemel vaid kokkuvõtte nende tegevusest. Ja selle tegin ma siis, kui olin haiglas. 16. Uue Muusikavaldkonna programmi 2014 väljatöötamine Selle väljatöötamiseks soovin kõigile jõudu ja meelekindlust Lõppvaatus Ma ei hakka pikalt kirjeldama, kuidas see viimane tund kantsleri kabinetis välja nägi, aga kuna olen ka ise väitnud süüdistuse peale, et ma pole ametnik, et ei ole jah tüüpiline amtnik, siis vastan ka nüüd, et ei ole, aga järele mõeldes ei näe ametniku stereotüüpsuse puudumises probleemi. Minu arvates on naeruväärne süüdistada mind mõnes hilinemises või lepingutele järjekorranumbrite mittepanemises või muus sellises mitte väga olulises asjas. Seda oskavad paljud ja meil on majas referente, kes saavad minu ettevalmistatud lepingute edasise menetlemisega suurepäraselt ja kiiresti hakkama. Ma arvan, et olen ebamugav ja ei ole nõus sisuliste rumalustega. Kui minister ja kantsler oleksid vastanud 16-institutsiooni- ja ühe kodaniku mind-toetavale kirjale, et ma lahkusin erimeelsuste tõttu, siis sellega olen ma nõus. Alati võib keegi olla eri meelt. Aga võtta mu lahkumise aluseks mingi nii primitiivne ja tobe põhjus, sellega pole ma nõus.
Posted on: Fri, 21 Jun 2013 22:29:56 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015