Ma olen kui ori, kes aerutab Su südame raskel galeeril, ja mu pingelist liikumist saadavad Su kapriiside pikad spaleerid. Mind piirab mu saatuse must oreool, elu värvide mäng efemeerne. Ma olen eikuskil ja igal pool, vürstlik kerjaja maanteedeveerne. Olen tuhanded küünlad, mis süüdatud on põlema vakkade alla. Olen kurbus, mis rõõmuks on tüüdatud, aken, igale ilule valla. Ammu kustunud unelmatähtedelt ma tulen kui hiline valgus. Sinu maailm, see hääbunuks uniselt, kui ma poleks ta värskendav algus. Olen kirglik ja sihitu rändaja, kergetiivuline tuul on mu õde. Olen ühele lootus, mis surra ei saa, ja teisele hirmutav ilmutus - tõde. Olen kõikjal Sind jälitav lauluviis, mis kord murtakse mägede harjul. Kuid ka täiesti murtuna, isegi siis on ta kajast üks pool Sinus varjul. Olen kõigi Su soovide kojuhõik, Sinu rikkusis kannatanu, kuid ikka Su teadvuses säilib mu lõik, sest ka põlgus on tähelepanu. Ma olen Su viimane pettumus, mis on eelmisist erinevvalus. Mis küll tähendaks sellele pimedus, kes Sind täitvate urgude täitmatust talus. Olen säravas tühjuses langev komeet, vaimset rasvumist vihkav asteek. Hedonist olen mõnikord, vahel askeet, kuid ei iialgi neurasteenik. Võib olla Sa vahel ei tajugi, et ikka veel joon Sinu lättest. Hing muutub mul kullaks ja ajugi, läbi käies Su Midase kätest. Olen tumeda taustaga monument Su helgete rõõmude üle. Olen tohutu tõeluse väike legend, igihaljana õitsev ta kivises süles. Murdlaine ma olen, käin tormide ees, ja ennustan laevale hukku, ja on kõik vist need mered mu enese sees, millega lagedais kaugusis pandi mind lukku. - Artur Alliksaar
Posted on: Thu, 26 Sep 2013 23:42:36 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015