Mark Twain naeris juba poolteist sajandit tagasi kui absurdsed välja nii GDP mahu kui kah GDP/capita näidu kui tõelise sotsiaalse progressi indikaatorid Tõepoolest kui aknaklaasija ees longib aknaid puruks loopiv poisike siis selline nutikas idufirma suurendab küll GDP reaalmahtu aga sotsiaalset heaolu mitte – või kui statistika näitab et lõunaks per capita söödi pool kana siis see ei näita täielikus kapitalismis mitte kõrget elatustaset vaid et direktor sõi terve kana ja tööline imes pöialt (nt meie kontekstis kui Soome Lahel triiviks lekkiv tanker ja takka meie õlipuhastuse laevastik – siis selle seigaga meie GDP maht tõuseks aga rahvuslik heaolu langeks jne nagu Twain teravmeelselt märkas). Eriti absurdne aga on GDP mahu paisutamise seadmine kohe riigi ainuõigeks arengukriteeriumiks – see võib pooleharidusega majanduspoliitikud viia lausa hullumeelsetele ideedele - nt hakata GDP tõstmiseks odavat tööjõudu riiki sisse vedama nagu nt meie EAF viimatine mõtteraamat 20013 soovitab (ja nt neid labidamegi panna hitmkallist tunnelit kaevama Viimsist Põhjalasse). Õnneks olla EAF teadusadminitraatoriks prarajasti paljulugenud erudiit ja siis pole vast liiga toores meil neonormaalselt selle äpardkäsitluse õienduseks osundada edasigi ilukirjanike šedöövreid – eeskätt nt kohe J.M. Coetzee morbiidset pusleromaani „The Childhood of Jesus“ (sept 2013). Autor adekvaatselt maalib pildi sellest kurvast tõsiasjast et odava välistööjõu poolt kohalikele tehtavad rahvuslikud tülinad on lihtsalt tühised võrreldes nende inimlike kannatustega mis adekvaatselt tabavad vaeseid sisseveetavaid: purunevad perekonnad, lapsed kaotavad vanemaid ja rahvusliku identiteedi, harjumatu kliima ja toidud ning kohalike täiesti arusaamatu käitumiskultuur osutuvad kõik lõpuks väljakannatamatuks koos niru palgaga. See on adekvaatselt jutustatud selles romaanis ühe sotsialistliku režiimi kontekstis (mitte küll mingi guljaši ja veini omas vaid hispaaniakeelses (vist Kuuba sarnases kuid kus joodakse ainult vett) prii leiva ja kaltsude sotsialismi režiimis) – seejuures narratiiv suurepäraselt modelleerib ka kohaliku režiimi mõju kohalike kultuurile mis tõesti muutub progressi mõistes sisserändajatele kes ei suuda adapteeruda tõesti absurdseks. Kuid kui nii hull olukord kujuneb juba taolist tüüpi sotsialismis siis mis veel täielises kapitalismis kuskis kolkas võiks kujuneda kus nt niigi juba etniline konfrontatsioon on viimase piiril ning – mis veelgi olulisem et absurdne GDP kasvutempo kultus ja näit on EL17 mõistes regionaalselt tipus – ja selle hulluse tagajärjel nt riigis aktuaalse individuaalse tarbimise tase on langetud EL27 arvestuses tagant kolmandaks Rumeenia ja Bulgaaria ees (Eurostati andmetel; selgituseks veel et täieliku kapitalismi all mõeldakse siin kapitalitulude pea-aegu mitte-maksustamist (maksud lähevad tööväe kraesse eeskätt) ning majandusliku ebavõrdsuse kultiveerimist). Kuid taolist režiimi ja situatsiooni on ju suurepäraselt narrateerinud kolmveerand sajandit tagasi juba Tammsaare Põrgupõhja Jürka saatuse näitel – oli ju Jürka kah justkui odavtöö sisseränduri analoog – peale seda kui temale pähe olla löödud täielises kapitalismis (muideks selle teose kirjutamise ajal olla meistri suletud kabinetist sageli ülemeelikut naeru kostunud – aga tasub meenutada et Marx ise olla öelnud et kui tema tahtis Prantsuse majandussüsteemi kohta midagi endale selgitada siis uuris kõigepealt Balzac’i ja alles peale seda akadeemikuid). PS.: muide neonormaalsuse makroparadigmade järgi GDP ongi nt EL Komisjoni arsenalis tegelikult heaolumajanduslikult juba täiesti kolmandajärgu indikaator ja esmajärgulised on eeskätt GPI* (Genuin Progress Index – progressi tõeline indeks) indikaatori mingid lähendid nagu eeskätt AIC (Actual Individual Consumption) ja PC (Private Consumpion) ning sellega otseselt seotud näitajad nagu tööhõive, majanduslik ebavõrdsus, kodumaises majanduses kasutav NNI (rahvuslik neto rahvatulu) ning kodumajapidamiste neto-hoiustamine (meil kahetsusväärselt punases) jne ning nendest tulenev majanduspotentsiaali ja heaolu jätkusuutlikkuse trend jne. Tasub märgata et nt GPI tase stabiliseerus nt* järgi arenenud maailmas 1970-80 paiku ja edasine on seisnenud selle taseme jätkusuutlikkuse kindlustamises eeskätt sotsiaalse turusüsteemi mehhanismide teaduspõhises reformimises ning komplementaarses koplitseerimises (nt ESM mehhanismi lisamine) – samas kui GDP kasvu ja ka ekspordi kasvu püütakse Krugman’i järgi samuti normeerida nagu inflatsiooni neonormaalsele tasemele (nt ekspordi kahandamist kompenseerida kodumaise nõudluse paisutamisega jne). *) Lisa Ida Kubiszewski, Robert Costanza, Carol Franco, Philip Lawn, John Talberth, Tim Jackson, Camille Aylmer. 2013. Analysis: “Beyond GDP: Measuring and achieving global genuine progress.” – Ecological Economics 93 (2013) 57-68. Keywords: Gross Domestic Product (GDP) Genuine Progress Indicator (GPI) Well-being Happiness Biocapacity Ecological Footprint Gini coefficients Human Development Index (HDI) Life Satisfaction Beyond GDP Global progress Abstract While global Gross Domestic Product (GDP) has increased more than three-fold since 1950, economic welfare, as estimated by the Genuine Progress Indicator (GPI), has actually decreased since 1978. We synthesized estimates of GPI over the 1950–2003 time period for 17 countries for which GPI has been estimated. These 17 countries contain 53% of the global population and 59% of the global GDP. We compared GPI with Gross Domestic Product (GDP), Human Development Index (HDI), Ecological Footprint, Biocapacity, Gini coefficient, and Life Satisfaction scores. Results show a significant variation among these countries, but some major trends. We also estimated a global GPI/capita over the 1950–2003 period. Global GPI/capita peaked in 1978, about the same time that global Ecological Footprint exceeded global Biocapacity. Life Satisfaction in almost all countries has also not improved significantly since 1975. Globally, GPI/capita does not increase beyond a GDP/capita of around $7000/capita. If we distributed income more equitably around the planet, the current world GDP ($67 trillion/yr) could support 9.6 billion people at $7000/capita.While GPI is not the perfect economic welfare indicator, it is a far better approximation than GDP. Development policies need to shift to better account for real welfare and not merely GDP growth. © 2013 Elsevier B.V. All rights reserved.
Posted on: Mon, 07 Oct 2013 05:01:07 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015