Muusika 8/9 2013. Teine osa vene kirjaniku Mihhail Šiškini esseest Rahmaninovist. "Tema inimlik suurus avaldus ka suhtumises “konkurentidesse”. Skrjabin nimetas Tšai-kovski teoseid “kutsari muusikaks”, aga Tšaikovski oli Rahmaninovi ebajumal, Rahmaninovi enda teosed olid Skrjabini meelest “kohutavalt igavad”. Ja ometi korraldas Rahmaninov 1915. aastal, pärast Skrjabini surma Venemaal kontserdireisi, mis oli pü-hendatud surnud heliloojale. Kui ühel nendest esinemistest paluti tal mängida tema enda muusikat, ütles ta: “Täna õhtul kõlab ainult Skrjabin.” Talle oli võõras nii kadedus kui ka armukadedus. Ta võis tunda võõrast andest siirast vaimustust. Ta suhtus negatiivselt Prokofjevi varajasse loomingusse, kuid kuulnud autori esituses “Sküüdi süiti”, ütles kõigi kuuldes: “Hoolimata kogu muusikalisest vigurdamisest ja novaatorlikust kakofooniast on see siiski andekas.” Horowitziga, teise silmapaistva muusikuga, sidus Rahmaninovi pika-ajaline sõprus. Tõelise geeniuse tunnus on teisi tunnustada ja neist lugu pidada. Ta elas emigratsioonis kakskümmend viis aastat. Tema kohta kirjutati, et kodumaast kau-gel loobus ta muusika kirjutamisest. Kõige sagedamini tsiteeriti tema järgmisi kuulsaid sõnu: “Lahkunud Venemaalt, kadus mul soov luua. Jäänud kodumaast ilma, kaotasin ma iseenda. Väljaaetul, kes on jäänud ilma muusikalistest juurtest, traditsioonidest ja kodu-pinnasest, ei säili soov luua, ei jää järele mingit lohutust peale häirimatute mälestuste vankumatu vaikimise.” "Rahmaninovi maine elu langes kohutavasse aega. Apokalüpsis oli reaalsus. Inimlik nõ-medus varjutas valguse. Aga eluks on vaja valgust. Julmusele, metsistumisele, põlgusele oli vaja midagi vastu panna. Muusika oli ainus, mida ta sai vastandada nagaanidele, mil-lega tapeti pantvange, kõigi maade armeedele, GULAGidele ja Oświęcimidele. See oli tema võitlus. Ja ta võitis. Teisiti ei saanudki olla, sest neile jõududele, mis tõid surma, vastandas ta oma muusika, mis tõi kaasa elu – vaimustuse maailma ilust, rõõmu, kurbuse, usu ja armastuse. Tema muusika saladus seisneb selles, et see ongi võit surma üle, sellest osa saades muutume me ka ise veidi surematuks. Kunagi dirigent Leopold Stokowskile seletades, kuidas tema muusikat esitada, kirjutas Rahmaninov: “Alguses – surm, seejärel elu.” Samal ajal kui te neid ridu loete, kõlab maakeral kuskil tema muusika. Ja kõlab Maal iga-vesti, minutikski vaikimata. Suurte kunstnike tõeline elu algab alles pärast keha surma." youtube/watch?v=pBx-tr1FDvY
Posted on: Fri, 06 Sep 2013 20:54:18 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015