Mõtlemisainest veel... Eesti-Vene piirileping – avalik kiri Riigikogu liikmetele Valijana söandan enda ja mitmetesse erakondadesse kuuluvate sõprade nimel pöörduda Eesti vabariigile üliraskel hetkel Riigikogu liikmete poole, et teada saada nende seisukohta ja koputada nende südametunnistusele käsiloleva Eesti-Vene Piirilepingu sõlmimise asjus. Paljud arvamusliidrid ja nimekad isikud nagu Ardo Aasmäe, Jüri Adams, Jüri Estam, Mart Helme, Aivar Koitla, Vello Leito, Ando Leps, Tiit Matsulevitš, Kalju Mätik, Mart Niklus, Helmut Piirimäe, Henn Põlluaas, Jüri Toomepuu, Jüri Vaidla, Taavi Veskimägi, Tiit-Rein Viitso ja paljud teised, samuti minister Helir-Valdor Seeder ja Riigikogu liige Juku-Kalle Raid uut piirilepingut ei poolda või tegid selle suhtes kriitilisi märkusi . Eitavalt suhtus piirilepingusse 22. mail 2013 televisioonisaate Foorum vaatajaskonnast 88%. Internet kubiseb uue piirilepingu kajastustest ja selle sõlmijatel ei ole sealt midagi head lugeda. Igapäevaelus pole kohanud kedagi, kes seda piirilepingut oleks toetanud. Tartus 5. märtsil 2013 toimunud IRL-I liikmete kohtumisel väliskomispjoni esimehega, polnud keegi uue piirilepingu poolt. Kahjuks ta jätkab endisel kursil. Talle sekundeerib välisminister, kes otsib võimalust naabrilt sellele kuidagi allkirja anuda. Õigupoolest juba 20 aastat on seda püütud tagajärjetult saada, aga ei õnnestu, sest partner soovib seda loovutust meile eriti alandaval kombel anda, ja paistab, et saabki. Nii mängib kass hiirega. On tegemist riigivõimu võõrandumise suurepärase näitega, rahvas ei taha kuuest piirilepingus midagi kuulda, aga võim ei tee seda märkamagi. Vastupidi, kiirendab ja salastab oma ebapopulaarset tegevust ning tasalülitab teisitimõtlemist ja sillutab teed uuele vaikivale ajastule. Sellele on omane minnalaskmise meeleolu ja seda igal ühiskonna tasandil - minust nagunii midagi ei olene. Oleneb aga küll, ja kunagi pole häbi targemaks saada ja oma arvamust muuta! Oli kuulda, et Riigikogus pälvis piirileping oodatust vähem tähelepanu. Nii sai piirilepingu klann omatahtsi toimetada .Mäletan ühe kõrge riigiametniku sõnu pärast aastat 2005, kus ta väitis, et meie oleme oma teinud ja me ei tagane millestki. Kui partner nõudis preambuli eemaldamist, tehti seda otsekohe, ja asendati maailmatarkusega, kus sääsk väidab, et tal pole tuumarelva omavale elevandile territoriaalseid nõudmisi. Naeruväärne väide, sest meil pole neid tõesti kunagi olnud, küll aga naabril enesel. Kui üks meie oma julgeolekuekspert otsib põhjendust naabrite territoriaalsete nõudmiste õigustamiseks muinasaegse Ugandi maakonna ja Pihkva vürstiriigi piirijoone näitel , siis olgu talle öeldud, et tõe otsimine tuhande aasta tagant on libe tee. Lubatagu talle ja tema mõttekaaslastele meelde tuletada, et needsamad naabrid kutsuvad meie piirijärve just tšuudide nime järgi. Ja see veekogu oli nende sisejärv, mille kallastel slaavi hõimudest polnud esiajal haisugi. Ühtlasi kaastunne samale julgeolekueksperdile, kes tunneb kaasa Punaarmeele, kes jooksis Eesti piiridel verest tühjaks, ja pani oma valitsuse sedamoodi rahuläbirääkimistel sundseisu. Loodetavasti on julgeolekuekspert juba palunud andestust setudelt nende sõnalise väärkohtlemise pärast. Suur tänu talle hellitusnime „12 tunni kriitikute eest“, sest Eesti au eest välja astuda pole kunagi hilja. Küll on julgeolekuekspert siiski sõnadega komistanud ja soovinud öelda „22-aastase staažiga kriitikud“. Tahaks küsida, kuidas on see nii, et riiki arendavates küsimustes ei leia koalitsioon ja opositsioon iialgi ühist keelt, aga riigi lammutamisel tegutsetakse nagu üks mees? Millal õpime toimima riigina? Õige peremees nii ei käitu! Siililegi on selge, et Eesti vabariik ei vaja mingit uut piirilepingut Venemaa Föderatsiooniga, sest 2. veebruaril 1920 sõlmitud piirileping on juba olemas ja kehtib ning seda võib mälu värskendamiseks EV põhiseadusest ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvusvaheliste lepingute registrist nr. 11LTS29 järele vaadata. Et 1944. ja 1945. aastal seda muudeti, on õigustühine, ning siin võiks meie maksumaksjalt palka saav rahvusvahelise õiguse professor teravmeelitseda. Ka praegune nn. piirileping on EV seisukohalt savijalgadel, sest ei lahenda ühtki küsimust, mis on seotud kümnete tuhandete EV kodanike ja nende pärijate vara, lihtsustatud piiriületuse, Narva jõe hüdroenergia kasutuse ja veel kümnete ja võibolla sadade Eestile oluliste küsimuste lahendamisega. Neis tuleb kokku leppida enne piirilepingu allkirjastamist, pärast oleme me paluja osas ja partneril pole huvi asjaga tegelda, sest tema on juba kõik saanud. Õigupoolest ainus teema, mille üle on naabriga vaja rääkida, on hoopis EV territoriaalse terviklikkuse taastamine ja okupeeritud alade tagastamine. See, et need alad on ümberrahvastatud ja kujutavad nii ohtu EV tulevasele julgeolekule, pole argument. Kui toimus vastutustundetu koloniseerimine, saab toimuda rahvusvahelise õiguse järgi ka dekoloniseerimine. Ebaseaduslik piirinihutaja pidi arvestama sellega, et kunagi tuleb tund ja ta peab oma tegude eest vastutama ja oma sammud kinni maksma. Iga kaasa mõtlev poliitik peaks aru saama, et praeguse Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise poolt hääletanud erakondadel pole väljavaateid ei lähenevatel kohalikel, ega 2015. aastal toimuvatel Riigikogu valimistel. Saadik on avalikkuse jälgimise all ja hääletamisest jääb jälg maha, ning peame arvestama võimalusega, et tal tuleb isegi kohtupingis anda aru, miks ta aitas kaasa EV põhiseaduse rikkumisele, millega kahjustati riigi territoriaalset terviklikkust ja mida EV karistusseadustiku paragrahv 232 kvalifitseerib riigireetmisena. Juba ratifitseeritud piirilepingust taganemine on keerukas protseduur, lihtsam oleks see juba praegu peatada ja aeg maha võtta. Rahvale tuleks selgitada, milleks meile seda piirilepingut vaja on, ja vastavalt põhiseadusele tuleks selle lepingu sõlmimine rahvahääletusele panna. Kui rahvas kiidab suurema osa Petseri maakonna ja Eesti Ingerimaa loovutamise heaks, siis jäävad riigikogulaste käed puhtaks. Selle juures ei tohi me unustada Soome riigimehe marssal Mannerheimi manitsust, et kui rahvas loobub jalatäiest oma maast, siis ei vääri ta vabadust. Veel pole hilja kaaluda küsimust, kas meie välisminister ja väliskomisjoni esimees on kõige sobivamad isikud oma ametikohtadel? EV maksumaksjad maksavad neile palka, aga nad ei tööta EV hüvanguks. EV välispoliitika on ida suunal estoniseerunud, ehk teisi sõnu, täielikult võõra riigi mõju all. Kas ei peaks kaitsepolitsei tähelepanelikumalt uurima läbirääkimistega seotud klanni tausta ja sidemeid. Millega seletada nende järelandlikkust partneri igale soovile? Kurvad kogemused selles vallas on Norra Kuningriigil, kus piiriläbirääkijad osutusid riigireeturiteks. Tavaliselt asjaosaliste käekiri ei muutu. Kui naabriga ei õnnestu praegu Tartu rahulepinguga määratletud riigipiiri üle rääkida, siis ootame paremaid aegu. Tark vene rahvas jõuab ka kunagi demokraatiani ja tulevase „Kerenskiga” saame me kindlasti läbi rääkida. Jõudsime üle elada 300-aastase Romanovite dünastia valitsemise, jõuame muudki. Kui Jaapani Keisririigil on oma Kuriili saartega aega, on aega meilgi. Loomulikult on fikseeritud riigipiir vajalik, aga üksnes kehtiva Tartu rahulepingu alusel. Seniks peame rahulduma kontrolljoonega, mis õnneks toimib oivaliselt. Naaber aga võtku teadmiseks, et me Tartu rahulepingu piirist kunagi ei tagane ja nõuame oma õigust. Kui see ebaseaduslik piirileping siiski allkirjastatakse ja ratifitseeritakse, siis istuvad ilmselt kokku isamaalised juristid ja koostavad dokumendi, mis näitab selle õigustühisust selle allkirjastamise hetkest (ex tunc). Igatahes uue piirilepingu näol on tegemist uue hääletu alistumisega, aga märksa alandavamaga, sest seda korraldame me ise kuulekalt kellegi soovil . Uue piirilepinguga me ei kõrvalda ühtki julgeolekuriski. Vastupidi, riskid hoopis suurenevad, sest partner käsitleb meid jätkuvalt teisejärgulisena, kes allub igale survele. Kui juba praeguseks Venemaa Föderatsioonile tehtud paljudele järelandmistele lisandub piirileping, siis on Eesti riiki ootamas uued katsumused. Must stsenaarium meie riigile on juba olemas – me oleme muutumas ühe suurriigi provintsiks. Pole tõesti imestada, et välismaal töötavad eestlased mõtlevad sellele, et kui poliitiline olukord Eestis peaks palavaks minema, siis võetakse perekonnad kaasa ja lahkutakse jäädavalt. Mis ka ei räägitaks, toob uus piirileping kaasa Eesti ajaloo kahe alustala purunemise – me tühistame Tartu rahulepingu ja 1991. aasta 20. augustil ei jätkanud Eesti õigusliku järjepidevuse alusel. Jätke nüüd 24. veebruar rahule ja piirduge 20. augustiga! Ka tuleb lääneriikidele EV kuld tagastada, sest sellele polnud meil õigust. Me lõhestame ühiskonna, reedame setu hõimu ja Petserimaal elavad EV kodanikud, kes antakse sarnaselt orjadele uuele isandale. Pealegi satume maailmale naeruks – vaat kus lollid, andsid ära Luksemburgi Suurhertsogiriigi jao maad koos kalavete, metsade ja maavarade (asbest, keraamikasavi, klaasiliiv, kriit, põlevkivi) ja Narva lahe mereala. Üksnes Ingeri valdade põlevkivist toodetud diiselkütus kataks Eesti energiavajaduse kolmveerand sajandiks! Kõige selle juures peab välismimister seda miljardeid eurosid maksvat loovutust EV diplomaatia suureks võiduks, aga kelle üle? Kinkijal on hinge taga vaid 45 227, mõjukal saajal aga 17 098 246 ruutkilomeetrit ja tal pole häbi kirikutrepil istuva kerjuse taskusse kätt pista! Tasub sedagi teada, et seesama Petseri maakond, ehk etnograafiline Setumaa, on Eesti kõige rikkama rahvaluulelise pärandiga maanurk üldse, mida pole väsinud ülistamast meie ajaloomälu suurmees Jakob Hurt. Kas on tõesti nii, et on üles kasvanud poliitikute põlvkond, kes ilmselt koolipõlves pole Petseri kloostris ekskursioonil käinud ega teagi, et Petseri linn ja Petseri maakond on Eesti linn ja Eesti maakond. See jäi vist isadelt või vanaisadelt küsimata, kes peaaegu kõik on oma kaitseväe sundaja mõne kuu vältel Värska lõuna- või põhjalaagris, samuti Setu Sahhaaras õppustel higistanud. Kas peab nüüd mõni Riigikogu ajaloohuviline nõelakuningas võtma käärid ja presidendikantselei gobeläänilt Petserimaa tammed välja lõikama ja EV esimese presidendi ametiraha kõrvale hoiule saatma ? Kas tõesti on Eesti rahvale antud 22-aastased vabaduse tsüklid, mis sellel aastal sellesama piirilepinguga lõpeb? Riik muutub ebausaldusväärseks, sest ei kaitse kümnete tuhandete EV kodanike huve okupeeritud alade suunas. Keegi ei või enam olla kindel, missuguse järgmise maakonna või selle osa kavatseb EV kellelegi loovutada. Kus siin on vastutus tulevaste põlvede ees, kellele me anname üle tükeldatud Eesti? Kui mina ja minu mõttekaaslastest valijad oleme valel seisukohal, siis palun juhatage õigele teele. Oleks aga selliseid päevi nagu täna vähem. 14.06.2013 Valija Aldo Kals (ajaloolane) riigikogu.ee/?op=ems&page=dokumentide_detailid&pid=daf4fd32-573b-4358-a144-5906e84e732f&
Posted on: Sat, 22 Jun 2013 03:45:38 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015