Nagu ma näen, siis paljudele ei läinud korda minu eelnev jutuke( LIIGA VÄHE SHEERIMIST JA LAIKE) seega tunnen ennast kohustatuna teid valgustama nende isikute tõelisest olemusest ja mõtetes, kellega ma möigu keki päevil koos töötasin. Alustame siis platsitropp Mardiga, samal hommikul, sama kellaaeg. Kõlab kõrvu lukustav kolin, seda teeb üleskeeratava äratuskell , mis on omakorda veel asetatud plekkkausi. Meie kangelane ringutab ja sirutab voodis( selleks oli 80 cm laiune kuzet, millel olid vedrud väljas, kuna Mart oli HILINE ÕITSEJA ja kusi kuni 16 aastaseks saamiseni regulaarselt alla). Samas kostub kõrvalt ruumist jube kriiskamine, Kas sa värdjas ei kuule oma kuradi kella vä, kas sinupärast peavad kõik üles ärkama( kriiskajaks on Mardi ema). Nobetate liigutustega ajab nooruke Mart ennast püsti ja seiskab äratuskella. Eeskujuliku komnoorena teeb ta mõned kükid ja proovi ka kätekõverdusi. Neid on vaja harjutamiseks, sest sõjaväes nalja ei mõisteta, (seda muidugi Mart veel ei teadnud, et ta debiilikuks tunnistatakse ja sõjaväe kohustusest pääseb). Kui trenn tehtud, siirdub noormees pesuruumi, kust ta raseerib hoolikalt oma lõua, vuntsid jättes, sest brigadiir Antsul on ka ju vuntsid. Kunagi saab tema, Mart ka brigadiiriks, siis ta alles näitab sellele õelale Genaadile koha kätte, ei tea kes, keda siis jalaga perse lööma hakkab. Puhastade korralikult oma raseerimis seade (sputnik), liigub ta edasi kööki. Avades külutuskapi (zaratov), kust vahib vastu kolmeliitrine piimapurk, poolik purk hapukurki, pudel päevalille õli, margariin ja 1 muna. Samal ajal kostab kõrvalt toast jälle jube kriiskamine, vaata, et sa tõbras kõike sööki jälle perse ei pane, nagu tavaliselt, teised on ka ju inimesed, seegi kord oli kriiskajaks mardi ema, Ljudmilla. Ljudmilla oli sündinud päevavaras ja nagu paljud teda nimetasid polgu matrats. Ei tahtnud ta tööl käija, ega pere eest hoolitseda, aga ljudmillast räägime teine kord, pragu tegeleme meie päevakangelase Mardiga. Kuivalt neelatades sulges mart Külmkapi ukse, võttis pangest lonksu vett ja läks tagasi oma tuppa ise pobisedes, alles laupäeval ostsin 10 rubla eest söögikraami, väiksed värdjad on jälle õra õginud kõik.( nimelt oli Mardil 8 nooremat õde-venda, ega ta isegi nende kõikide nimesid ei teadnud, ega ka seda kellega need sigitatud olid, ainus keda Mart arvas oma vend olevat oli temast aasta noorem Madis, aga seda Mardikene ei teadnud, et tema isa saadeti 2 kuud enne tema sündi siberisse). Oma toas hakkas Mart riietuma, pani jalga dressi-püksid, millel olid põlved paar korda lapitud seljas olevale maikale lisas ta ruudulise pluuse, sellel hoolikalt kõik nööbid kinni nööpides, isegi ülemise( nööbid olid küll eri värvi, kuid siiski eranditult kõik olemas, nimelt oli Mart erikooli käsitöötunnis õmblus kunsti selgeks õppinud) Pähe asetas ta päevinäinud koolivormi mütsi ja nii ta oligi tööle minekuks valmis. Õues kuurikõrval seisis meestejalgratasa( аист), selle oli ta eelmine nädal ostnud, oma esimese palga eest, uut ta osta ei jõudnud, aga töökaaslane Genaadi müüs talle 25 rubla eest OMA VANA (ilmselt turuhoone eest varastatud ) ratta. Sellega oli Mardil lausa lust tööle kimada, 5 kilomeetrit oli minna, kui enne läks ta jala umbes kolmveerand tunniga, siis nüüd jalgrattal kihutades on ta 10 minutiga kohal. Natuke meenutuseks ka meestejalgrattast аист, see oli rohelise ja vage värviga, moodsa disainiga, kõvast rauast jalgratas. Käike tal polnud, poriplekk käis vastu kummi, tavaliselt oli pakiraami külge traadist korv kinnitatud ja 97 protsendil juhtumitest käis üks vänt vastu raami, ka mardi sõiduvahend kuulus valdva enamiku hulkka. Niimoodi siis oma popil sõidukil kimades, üks kolks sekundis, mida tekitas pedaali käimine vastu raami, tuiskas päevakangelane tohutul kiirusel töökohapoole. Septembrikuu hommikud olid 1975 ilusad, päike oli parajasti tõusnud puhus õrn sügistuuleke ja kõikjal levis purustaud põhu lõhna. Oi kuidas Mardile meeldivad septembrikuu hommikud, enne need talle ei meeldinud, sest ta pidi käima eri-internaatkoolis ja sealsed hommikud ei olnud just kõigemeeldivamad, kus komandant peksis kaikaga, suuremad poisid rusikatega ja väiksemad jalgatega. aga see jutt pole tänane teema. Meeletud, ülevad mõtted käivad läbi Mardi primitiivse pea, kõik need unistused, kõik need püüdlused pareuse ja õntsuse poole, seda mis on õntsus, seda Mart täpselt ei teadnud, aga ta oli kusagilt seda kuulnud ja teadis, et see on tore asi. Kunagi, kui ta sõjaväes on ära käinud, siis ta tuleb tagasi möigu keki tööle, saab brigadiiriks, näitab sellele kuradi Genkale koha kätte, siis saab kamazi juhiks nagu see Kuragin, vahepeal õpib selgeks müüriladumise ja teeb seda kiiremini ja ilusamini kui Leo ja Nikolai kokku, siis ehitab maja omale, kosib karjalauda torudepesia Lea omale naiseks, ostab traktori omale, millega maad künda ja põldu harida, oi kuidas Mardile meeldis maad künda, eriti veel traktoriga, korduvalt töölt tulles on ta jäänud teeäärde seisma ja lihtsalt vaadanud, kuidas masinad põldudel askeldavad, tema Mart tahab ka põllul askeldada, enne vaja ainult veel sõjaväes käija ja see möigu keki asi korda ajada. Ja siis plaanib ta zootehnikuks hakata, sest zootehnikutele on töömasinaks villised, oi kudas Mart tahaks endale ka villist, võtaks Lea peale ja läheks pühapäeval järveäärde kalale........ Samal ajal sõidab jalgrattaga tööle suunduv karjalauda torudepesija Lea talle vastu, Mart kohkub, proovib teretada mütsi tõstes, kuid kaotab tasakaalu ja kukub koos oma аистiga pikali, otse Lea teele ette, õnneks saab Lea oma sõiduki pidama. Sa oled ikka üks täielik värdjas! Miks küll vanajumal on sellise debiiliku siia ilma saatnud, karjub ARMASTATUD, TULEVANE MARDI NAINE ja kihutab edasi. Kohmetult ajab armunud Mart ennast püsti katsub marraskil kulmu ja mõtleb endamisi, näe ta lausus midagi, ta ikkagi hoolib minust, vaja veel ainult sõjaväes ära käija ja siis olemegi koos, igavesti koos...... Hüppab ratta selga ja sõidab ilma vahejuhtumiteta tööle. Tööjuures olid kohal juba meile tuttavad Leo ja Nikoli, brigadiir Ants ja endine vang Genaadi, eemalt kostus mürinat ja saabusime meie Jürkaga, tibukollasel moskvzil. Kunagi ostab tema Mart ka endale moskvizi, samasugus , ainult korralikuma, mis ei turtsu ja mida saab kabiinist käima panna, oi kui tore saab siis olema neil Leaga kahekesi mööda maanteed tuisata sellega.... kuid tema mõtted katkestab Genaadi, no dobrõi utrom salaga, taitje sigaretu i põsteje, ja nii peabki Mart oma djubekid välja võtma, mis olid tal hoolikalt kodus peidus, muidu ema ja nooremad õed vennad varastavad ära, Genkale ei julgenud ta ära öleda, sest need ähvardused PÕSTREJE ILI PAMORDU PUUDJES, ei olnud niisama, korduvalt oli ta ennegi genka käest peksa saanud, eriti siis kui Genaadi purjus on, siis ta kipub lööma ja siis talle meeldib ka kõigile meenutada eelmise suve juhtumit, kui Mart koos vennaga oli tabatud teolt kui nad olid tahnud proovida vahekorda veisega. Selle teo üle Mart ei ole uhke, ta lihtsalt tahtis proovida kuidas on sellega, kuidas see käib. Nii nad vend Madisega küüni alt põhupalli tõidki, aga enne kui nad oma koletu teo toime panid, juhtus torudepesija Lea nägema ja pani röökima, et mida te teete värdjad. Tulist valu püksid rebadel olid nad sunnitud põgenema, lootes, et ära ei tuntud, aga Lea vilgas silm salvestas need kurjategijad ja läks otsejoones brigadiirile kaebama, nii see jutt siis ka igalepoole edasi levis. Tööpäev sujus nagu tavaliselt, teised jõid hommikul samakat, Mardile ei antud, Genka oli lõunaks kõik ta djubekid ära tõmmanud( kes ei tea siis djubek oli selline keskklassi sigaret tal oli küll filter taga, aga see oli paberist, pakki kaunistas rohekaspruun tubakalehe pilt ja selle kohale oli kirjutatud uhkelt djubek) alles peale lõunat õnnestus Mardil kuldset otra juua, sest brigadiir Antsul oli seda terve kast ja ta ise oli soojakusse magama jäänud, hiljem kui ülejäänud mehed olid väga purjus siis õnnestus veel meie päevakangelasel poolpudelit viina endale sisse valada, enne kui Genaadi talt pudeli käest rebis ja vastu lõugu andis, niiet ninast verd jooksma hakkas. ja niimoodi siis veritseva ninaga ja täiesti purjus peaga Mart oma vahval sõidukil kodupoole vingerdaski, teel kohtas ta töölt tulevat Lead, jäi seisma Tervitas viisakalt ja proovis haarata, aga väe Lea andis talle hoopealt rusikaga näkku ja karjus, jäta rahule mind värdjas, iga kord sama jama, millal kül sind raibet maha lüükase ma ei jõua ära oodata. Midagi ta karjus veel, aga seda Mart enam ei kuulnud, aga eelnevat juttu meenutades, ei saanud see midagi ilusat olla. Ilma eriliste vahejuhtumiteta kojujõudnud töömees jäeti purjus pea tõttu söögist ilma ja nii ta oma tuppa kuzetile pikali läksgi, ise unistades, kunagi kui ma sõjaväes ära käin, siis saab minust brigadiir, kamazi juht, zootehni, müürimees, moskvizi omanik, armastaja....... KES TEAB MIDA KÕIKE VEEL, siis jäi meie päevakangelane magama, et homseks jälle jõudu koguda ja VEEL suuremaid tegusid toime panna.
Posted on: Tue, 27 Aug 2013 05:45:40 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015