One Less Lonely Girl #77 Mu suu vajus lahti ja telefon ähvardas käte vahelt minema libiseda. "Ma..ma olen mida?" küsisin kokutades. "Rase" sõnas doktor veelkord. Mida ma teen nüüd? Kas ma räägin Justinile? Talle see kindlasti ei meeldi... See rikuks ta karjääri! Kas ma peaksi abori tegema..? Ei, ma ei suudaks seda teha. "Kui-kui kaua?" küsisin. "Mite kaua, see on üldse hämastav, et me selle avastasime, sest te ei saa olla rohkem kui paar päeva rase!" ütles ta ja kostis kuidagi rõõmus. Oh jah... Ma tõesti ei tea mida teha. "Ja te peaksite siia ka tulema, koos enda... mm, lapse isaga" ütles doktor. Lapse isaga?! Seega Justiniga. Aga ma ei saa temaga minna... Ma ei räägi talle veel. Ma korraldan mingi õhtusöögi või midagi ja ütlen seda siis. Aga ma ei taha seda praegu teha. Ma tahan viivitada nii kaua kui võimalik, sest olen kindel, et kui Justinile uudised ütlen, jätab ta mu maha. "Melissa? Kas kõik on korras? Sa oled näost täiesti valge," segas Justin mu mõttekäiku. "Ee jah" vastasin kiirelt ning naeratasin. Pöördusin tähelepanu tagasi telefonile ja küsisin: "Kas ma pean täna tulema? Ma ee..." "Te ei taha oma poisile veel öelda? Saan aru. Paljudel noortel emadel on nii." sõnas doktor vahele. Ohkasin kergendatult. "Mm, räägime mõni teine kord?" ütlesin küsivalt. "Jah, aga see peab toimuma varsti, te peaks haiglasse mõningatele uuringutele tulema. Nägemiseni!" doktor pani toru ära. Istusin telefon käes toolile. Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen? Mul on umbes ehk paar nädalat või kuu aega? Ja siis ma peaks talle rääkima. Siis hakkaks rasedus välja paistma. Äkki. Raputasin end mõtetest välja ning avastasin, et Justin seisab ikka mu kõrval. Ma tõusin ning naeratasin talle. "Kõik on korras. Vaid paar uuringit vaja teha ja siis kõik." "Oled kindel? Millal me lähme?" küsis Justin ja liikus lähemale. Me? Ma ei saa temaga minna. "Mm, ma ei tea. Justin sa ütlesid, et su tuur hakkab jälle... millal?" küsisin, et aega võita. Justin lõpetas liikumise ja vaatas maha. "See, mm, ma lükkasin veidi edasi... Me peaks homme lahkuma, või täna. Aga me lähme homme, et sa saaksid ikka arstil käia, okei?" viimase lause ajal liikus ta minuni ning pani enda käed mu pihale. Värin läbis mind. Ma ei tea, kas see oli hea või halb. Halb. Vaatasin maha ning noogutasin. Justin kallistas mind. Ma surusin enda näo ta särgi sisse. Ma tahtsin end jälle kindlalt tunda, ning mulle näis, et vaid nii saan seda teha. Ma eksisin. Ma ei tundnud end kindlalt. Ainult ebamugavalt. Lükkasin ta eemale ja just sel hetkel helises mu telo. Sorry, päris halb, ma tean. Aga jah, the usual, uus kui 8 laikki :)
Posted on: Thu, 26 Sep 2013 06:07:01 +0000
Trending Topics
Recently Viewed Topics
© 2015