Õudusjutud. Aitäh Karl Kahro. Reflection (Peegeldus) Choking doberman Ühel külmal talveööl oli teismeline tüdruk Katie üksi kodus. Tema vanemad olid läinud välja pidutsema. Lund oli sadanud terve päeva, kuid ööseks oli see järgi jäänud. Pärast mõnetunnist õppimist otsustas ta veidi lõõgastuda. Ta tegi endale popcorni, võttis endale paksu teki ja läks elutuppa telekat vaatama. Nende elutoas on telekas paigutatud nii, et selle taha jääb klaasist uks, mis viib välja aeda. Keskööks ei ole tema vanemad veel koju tulnud ja teda valdab sügav hirmutunne, sest ta nägi akna taga väga kummalist meest. Paanikas tõmbab ta endale teki üle pea ja helistab mobiiliga po#!?!#eisse. Tema õnneks oli üks patrullauto just tema naabruses. Mõne minuti pärast jõuab po#!?!#ei kohale ja tüdruk räägib neile kummalisest mehest, kes teda läbi klaasi jõllitas. Po#!?!#ei#!?!#d avavad klaasukse ja vaatavad aias ringi. Tagasi tulles seletavad nad, et väljas ei saanud kedagi olla, sest lumes pole jalajälgi. Nad räägivad tüdrukule, et küllap on ta väsimusest endale asju ette kujutanud. Ta tunneb ennast kergendatult, kuid on siiski veidi ehmatunud. Kui po#!?!#ei#!?!#d hakkavad juba ära minema peatub üks neist ja vaatab diivani taha, kus tüdruk oli istunud. Ta suu vajub lahti ja nahk muutub valgeks. Katie märkas ta reaktsiooni ja otsustab ka ise pilgu peale visata. Ta nögi, miks po#!?!#einik niimoodi reageeris. Diivani taga vaibal olid märjad jalajäljed. Ta ei näinud meest ukse taga seismas, vaid ta nägi klaasis peegeldust mehest, kes seisis tema selja taga. saadke postkasti:) -bestiezz-
Posted on: Tue, 02 Jul 2013 08:52:02 +0000